5. pulma-aastapäeva reis Londonisse

Meie esimene arvestatav pulma-aastapäev, ehk siis selline tähtpäev mida võib juba ka tähtpäevaks nimetada, möödus Londonis. Kuna me Andresega mõlemad armastame seda linna väga, siis otsustasime just seal oma tähtpäeva tähistada.
Reis kestis 5 päeva, sõitsime Tallinnast ära 12. septembril ja olime tagasi 16. septembri õhtuks.

See reis oli Emili esimene lennureis ja üldiselt kukkus see hästi välja 50% :) ehk siis Tallinnast sõites saime lennuga üsna kenasti hakkama, tagasitulek oli vaevalisem.

Meie reis algas niisiis teisipäeval, 12. septembril 2017 kell 14.00 kui British Airways'i A320 meid Londonisse sõidutas.

Meie kolmekesi lennukis teel Londonisse

Sõit kestis 3 tundi, mille jooksul Emil jõudis kõigest uuest (lennukiiste, turvarihm, aknakatted jne) vaimustuda, tüdineda, väsida ning viimaks minu süles magama jääda. 

Lennujaamast oma airbnb.com üürikorterisse sõitsime metrooga. Üürikorter asus väga heas piirkonnas, South Kensington-is (lähedal veel Chelsea ja Holland park) aadressil Cromwell Gardens 3 ja tegemist oli tüüpilise selle piirkonna korterelamu korteriga, mis asus hästi kitsaid tänavaid ülespoole minna 4. korrusel. Korter ise oli üsna ruumikas, aga omajagu puudusi oli sellel ka: WC-s ei töötanud loputuskast hästi ja vee temperatuuri reguleerimine oli omaette teades. Esimese probleemi kõrvaldamiseks tuli meie üürileandja Gio ise esimesel õhtul kohale, remontis ja müttas tükk aega WC-s ja sai asja lõpuks kuidagi tööle, aga kipakaks jäi see kogu ajaks nii et tegemist oli omajagu. Temperatuuri reguleerimine aga oli nii keeruline, et dushi alla minnes võis saada korraga nii kuuma kui külma vett ja eriti raskeks tegi see Emili pesemise. No kuidagi saime ikkagi hakkama.

Üldiselt tõdesime Andresega, et Eestis ja Skandinaavias on ikka kordi mugavam elada, ei olla vanas ja arhailises nii kinni et lausa oma elamismugavusi pandiks tuua. Samas on elu Londonis mitmes mõttes odavam (nt maksab üks makroon Londoni väga kalli piirkonna kohvikus 1.10 GBP-d ehk umbes 1.20 eurot samas kui Tallinnas maksab see 1.50!) ja ses mõttes ei olnud meil imestamisel otsa ega äärt. 

Olles end sisse seadnud, tegime kiire toidupoe ringi (õnneks asus Whiterose toidupood kohe meie metroopeatuse Gloucester Road juures) ja vajusime kõik sügavasse unne, sest kohalejõudmine oli päris väsitav olnud.

Esimene tee + võileib + hiiglaslikult suur makroon, mis maitses imehästi

Teisel päeval, kolmapäeval 13. septembril ärkas Emil Eesti aja järgi 7.20 ehk tavalisel ajal, aga Londonis oli siis kell alles 5.20. No comments :):)
Askeldasime oma hommikused askeldused ära, sõime ning sättisime end kolmekesi hommikusele jalutuskäigule. Avastasime üllatuseks, et olime kogemata hästi Eesti saatkonna lähedal ja tegime seal koha paar klõpsu.

 Eesti saatkonna ees

Edasi liikusime väga ilusasse Kensington Park-i, jalutasime seal kuni Emil magama jäi ning võtsime suuna Notting Hill-i poole. Ja siit edasi kirjutaksin ma kogu teksti rasvaselt ja suurte hüüumärkidega. Nimelt oli mul soov minna Notting Hill-i ennekõike seetõttu, et sealkandis elab meie lemmikbändi Suede laulja Brett Anderson ja olles bändist kirjutatud raamatut lugenud, oli tahtmine see koht ise üle vaadata. Seadsime sammud pargist Notting Hill-i poole ja umbes 5 minutit pärast tänavat mööda käimist JOOKSIS BRETT ANDERSON meile vastu. See oli selline hetk, mil ma ühe sekundi murdosa jooksul justkui puuga pähe oleks saanud. Andres käis minust tagapool ja kui mina meie staarikese ära nägin ning pilguga teda selja taha saatma jäin, nägi Andres minu nägu mis olevat olnud selline nagu oleks ma UFOt näinud. Täiesti uskumatu! Oli mul ikka õnne!!

 Notting Hill-is

 Portobello Road-il millest Suede raamatud palju juttu tehakse

Ülejäänud päev sujus sellises rütmis nagu Emil võimaldas: pärast hommikuund olime mõned tunnid oma korteris, et siis bussi ja metrooga Hyde Park-i sõita ja sealt Oxford Road-il poodidesse jalutada. 

London on vahva, aga ka kohutavalt väsitav ja nii olime õhtul kl 18 paiku koju jõudes täiesti läbi omadega. 

 Meie piirkond

Meie maja

 Kensington High Street

 Kensington Park

 Kensington Park ja eemal Alberti kuju, mis seisab parki ääres ja Royal Albert Hall-i juures

Neljapäeval, 14. septembril veetsime mina ja Emil hästi palju aega meie kandis, sest Emilil oli tekkinud nohu ning ma ei tahtnud temaga suuremaid linnaskäike ette võtta. Hankisin kohalikust apteegist nohu välja tõmbamise pumba ja püüdsime tal sellega elu lihtsamaks teha. Õnneks ei olnud tal palavikku, seega saime väljas kenasti jalutada ja tundus ka, et väljas oligi tal lihtsam hingata ka.

 14. septembri õhtul Liibanoni restoranis

Andres ja Emil meie tänaval

15. septembril oli tähtis päev, mille tähistamiseks kogu Londoni reis ette võetud sai. 5 aastat tagasi oli meie laulatus Tallinnas Jaani kirikus ja 5 aastat hiljem on meid kokku 3 ning tähistame ühes oma lemmiklinnas Londonis.

Restorani oli meile soovitanud meie korteri üürileandja Gio ja jäime soovitusega väga rahule. Ta soovitas meile Holland Park-is asuvat restorani Belvedre mis on tegelikult 17. sajandist pärit suvine ballisaal. Hoone oli tõeliselt ilus ja tundus olevat just kohalike teadjate hulgas väga hinnatud koht. Laua broneerisime juba mitu nädalat varem, et koht kindlasti olemas oleks. 

 Andres aastapäeva kingitust saades

 Mina ja Emil restoranis

Aastapäevalised koos restoranis

Maitsesime head-paremat (ja seejuures ei saa mainimata jätta, et sellises väga nooblis restoranis Londondis maksab 3-käiguline lõuna kahele kokku umbes 45-50 GBP-d ehk umbes 55-60 eurot) ning imestasime, kuidas meil Eestis ja Eesti palkade juures ikka kõik nii kallis on...

Õhtupoolikul sai Andres veel segamatult oma lemmikpoodides (Waterstone jmt) kesklinnas käia, samas kui meie Emiliga oma koduümbruses jalutasime ja Andrest tagasi ootasime. Mind kimbutas nohu ja kerge peavalu ning tunne, et mingi tüütu viirus hakkab ligi pressima.

Laupäeval, 16. septembril, võtsime veelkord ette käigu Notting Hill-i, Brett Andersoni seekord ei näinud :):) Jalutasime Portobello Road-il, kus on laupäeviti turg ja turiste-turulisi hästi palju. Leidsime ühest fotopoest 2 ilusat Londonit vaadet, mille kindlasti oma kodus raamitult seinale paneme. 

Külastasime ka seda raamatupoodi, mis andis inspiratsiooni Notting Hill-i nimelise filmi tegemiseks. Kui sinna sisse astusime, arvasime et tegemist ongi selle sama poega - niivõrd autentne oli see filmis nähtuga.

Peagi oli aeg seal maal, et oli aeg korterisse jalutada, viimased asjad pakkida ning metrooga lennujaama sõita. Nagu eelpool juba mainitud, läks seekord lennusõit keerukamalt kuna Emil ei olnud magamiseks piisavalt väsinud, aga tahtis pidevalt ja kogu aeg ronida ja turnida ning seetõttu olid need 3,5 tundi (koos lennukis pool tundi lendu tõusmise ootamisega) omajagu katsumus.

Kui viimaks koju jõudsime, oli väikemehel suu kõrvuni - nii hea meel oli taas kodus olla!

Kokkuvõtteks on London ikka samalahe nagu alati. Vähemalt iga 2-3 aasta tagant tahaks sinna ikka minna ja end jälle mõnusalt seda fiilingut täis laadida.