Pärnõielõhnaline suvi, osa 2, ja sõbrad külas ning viimane nädal (21.-31.07)

Sel reedel jõudsid meile Liis, Jan ja pisike Liisbet - meie viimased külalised siinoleku ajal. Grillisime ja sõime-jõime head ja paremat, mis kallid külalised kaasa olid toonud. Palusin Liisil tuua Eesti maasikaid ja neid oli lausa 5 kilo kaasas, maitsesid imehästi! Veel maiustasime Jani vanemate aia murelite, mahlase arbuusi ja kaljaga, mida sõbrad mulle lausa terve koti kaasa tõid. Ka suitsuvorst ja kohukesed maitsesid üle hulga eriti hästi. :)

Õhtusöök

Laupäeva hommikul kohtusid omavahel ka Emil ja Liisbet, eelmisel õhtul see ei õnnestunud, sest külaliste tulekuks oli Emil juba ööunes. Kuna laste vanusevahe on paar kuud, siis ei ole kahjuks tegemist "võrdsete vastastega" :) ning Emil kippus Liisbeti suhtes liiga aktiivne olema. Kui ikka nägu huvitab, siis tuleb kohe näppudega silmadesse susata.

 Hommikutervitused

Enne lõunat istusime kõik autodesse ja sõitsime Uppsalasse. Ilm oli palav ja Eesti jaheda suvega harjunud sõpradel võttis algul kohe harjuda siinse kuumusega. Jalutasime linnas, võtsime kerge lõuna ning jõudsime koju tagasi umbes kl 18 paiku. Olime surmväsinud ja kuumusest läbi praetud. Õhtul mängisime laua taga veel Scrabble'it ja nautisime arbuusi, maasikaid, kalja ja õlut.

Pühapäeval otsustasime meie Emiliga koju jääda, sest Emilil oli hammaste tuleku aeg (4 juba olemas ja 2 kohe lisandumas) ning seetõttu on temaga praegu pikad sõidud üks suur katsumus. Meie kaks ja koerad jäime koju ning tegime koduseid toimetusi. Andres, Liis ja Jan sõitsid Stockholmist idapoole, Gustavsbergi kanti ja arhipelaagi. Nautisid ilusat ilma ja jõudsid tagasi umbes kl 18-19 paiku. Õhtul tavapärane õhtusöök, jutustamine jms.

Esmaspäeva hommikul teeme ilusa ilma puhul maja juures toredaid fotosid.

Pärast seda jalutasime lastega meie lähedal asuva järvekese äärde samal ajal kui poisid jooksmas käisid.
Nägime neid teel järve juurest koju ja jooksjatel oli palju ärevat rääkida: et nad nägid metsa vahel kahte roomajat. Kuna meist keegi ei ole roomajatest eriti vaimustuses, siis oli ärevust ja jutuvada sel teemal kõvasti.
Pärast järve-jooksu tegime kiire lõuna ja oligi aeg sõpradel laeva peale sõitma hakata. Liisile-Janile meeldis Rootsis väga ja Liisi sõnul oli siin täpselt selline nagu ta Rootsit Bullerby laste raamatu järgi ette kujutas.

Teisipäeval on tavapärane kodune hommikupoolik, pärastlõunal sõidame Stockholmi et viimasel nädalal veel korraks ka pealinna jalg tõsta. Pargime auto Skeppsholmenisse ja jalutame sealt Vasastan'i ning vanalinna. Emil ei ole kahjuks väga koostööaldis ning nii jääb meie käik linna üsna lühikeseks, aga hea seegi.

Kolmapäeval on taas ilus ilm (nagu siin tegelikult üsna terve suve on) ja ma avastasin meie saunakompleksi juures basseini võlud. Sõidan Emili käruga basseini juurde, jätan tema pealtvaatajana kärru ning teen ise kiire supluse. Ilm on küll soe ja palavgi, aga vesi vaid 20 kraadi. Olles kord basseini sisse saanud, on ujumine siiski ülimalt mõnus.

Neljapäev on taas Uppsala päev. Kes teavad need teavad :):) Sõidame sinna kl 15 ja oleme tagasi alles kl 21.30, aga seekord läheb õnneks see et Emil jääb tagasitulles autos magama ning meil õnnestub ta autost oma tuppa voodisse ka tõsta. Saame veel Netflixist lemmikfilme õhtul vaadata ja laps magab õnnist und.
Ja mis veel neljapäeva juures oluline: see on Emili 9-kuu sünnipäev ja ühtlasi minu isa 75. sünnipäev, kui ta nii vanaks oleks elanud.
Tegin Emilile juba hitiks saanud koogi (mille küll mina ja Andres nahka panime ning Emilile pakkusime uudse asjana beebide jogurtit), oli traditsiooniline kook-kink sünnipäev. Pärastlõunal korjasin veel ühe portsu pärnaõisi, mida mul nüüd juba ülearupalju kokku korjatud on. Kogu maja lõhnab pärnõite järgi ja ma tean täpsemalt, mida ma sel sügisel kõigile kellele külla lähen kaasa viin: pärnaõisi! :)

9-kuune Emil abis pärnaõite korjamisel 

Emili 9. kuu tort ja küünlad

Reede on üle pika aja tõeliselt vihmane ja tubane päev. Kallab ja kallab lausa kogu päeva, aga viimaks, kuskil kl 15-16 paiku hakkab taevas selginema ning päike tuleb välja.
Küpsetan rootsipäraseid lihapalle (köttbullar) ja teen magustoiduks samuti väga rootsipärast rabarberi crumble'it, mis õnnestub suurepäraselt ja sellest tõotab üks minu järjekordseid hitte tulla.
Õhtul hilja, kui oleme lemmikfilmide vaatamise Netflixis lõpetanud, sean sammud meie talli hobuste, Sami ja Spice Boy juurde, et neile üle mitme õhtu porgandeid viia. Sellise galopiga pole nad mulle veel kunagi vastu tulnud, nägid lausa ootavat mind. Teen neist uduses õhtus paar toredat klõpsu ka.

.... aga sellega reede veel läbi ei saanud. Õhtul kl 18 paiku tundsin Emilit katsudes, et ta on pisut kuumem kui tavaliselt, aga tal tuli varakult uni peale ja me ei osanud midagi halba arvata. Kl 23 paiku kui voodisse pugesin, oli Emil tulikuum ja ärkas suure nutuga. Kraadiklaasi meil kahjuks kaasas ei olnud, aga selge oli, et tal oli kõrge palavik. Ei tahtnud süüa ega juua, nuttis vaid kõvasti, ning oksendas. See ajas meid päris paanikasse, polnud ju lapse haigusega varem kokku puutunud ja seda veel teises riigis ning metsade vahel. Õnneks oli mul kaasas laste palavikualandajat, mis õnneks kuumuse tagasi tõmbas, aga niisama sinna oleleme ma jääda ei julgenud ja sõitsime enne keskööd Stockholmi, Karolinska haigla laste kiirabisse. Kohale jõudes oli Emil juba pisut kobedam, aga palavikuks mõõdeti ikka 38 kraadi. Järgnes umbes 5 (!!) tundi haiglas, mille jooksul Emil üle vaadati, vere- ja uriiniproovid võeti. Kõige viimaks ootasime veel lastearsti, kes umbes kl 5 meie juurde jõudis ja veelkord kõik proovid üle vaatas. Ei leitud mitte midagi muud kui et kurk oli natuke punane ja ilmselt sellest ka palavik. Ma ise olin kahtlustanud, et ta võis ühe śampooni pudeliga mängides sealt paar tilka alla neelata, aga see kartus lükati ümber.
Kokkuvõttes saime kl 5 varahommikul haiglast tulema, olles kogemuse võrra rikkamad ja olnud saanud kogeda Rootsi meeldivat haiglasüsteemi. Kõik artsid-õed, kes meiega tegelesid, olid väga sõbralikud ja üldse mitte sedasi kiirustavad nagu Eestis. Ilmselgelt on neil töökoormus oluliselt mõnusam. Sellest lugesin ka sünnitusvaludeta riigi - Rootsi - raamatust ja nii see tõesti oli.

Autasuks pika ja väsitava öö eest saime sõita tagasi koju läbi päikese ja udu ning vaatepilt mis auto aknast avanes, oli lummav.

Laupäev kulus paljuski väljamagamisele, päeva teises pooles pakkisime suurema osa asju autosse valmis. Käisin ka viimase saunaskäigu tiiru.

Pühapäeval käisime meile varasemast juba tuttavaks saanud Riala kirikus. Pärast seda seadsime suuna Stockholmi poole ja käisime veel ühe tiiru Kungsängeni IKEAs (lubasime sõpradele-sugulastele üht-teist kaasa tuua) ning pärast seda Ulriksdal'i lossi juures, mis oli taas kord üks imeline loss ja lossipark.

Koju jõudes panime Emili meie armsas majakeses viimasele unele ja kraamisime-koristasime-pakkisime ning käisime hobustele suuri portse porgandeid viimas.

Ärasõit oli esmaspäeva hommikul ja seekord Kappelskär'ist DFSD laevafirmaga, mis oli meile kõigile esimene kogemus selle laevaga. Tõeline ülesõidulaev, aga kõik sujus kenasti ja 9 tundi hiljem olime juba Paldiskis.
Koju oli tore jõuda, aga vaatenurk Eestile on selle paari kuuga juba natuke muutunud. Ei teagi kas paremuse või halvemuse suunas... :)